Aeg hirnatas siis tähendab oli avanud papagoiliselt tiivad ma ju räägin
päranipaiskunud punane värav
istusime kallimaga tehase korstnate all talle olid mustad teemandid näkku
müüritud ja ta kandis
meeleheites kaasa 3 last
teadsime et homme kõverjooned
ja hopp ja hopp
lähed ära MU KASSIKE ütles ta ja mina närtsin ära poodiumitel ja härra nádleri
soperdistel
ilmselt
ilmselt
issand unustab kaunitarid
juba tuli ka poolkristusest puuskulptor
ta oli noor ja läppas häbematult tõe järele
homme oleme üle ungari piiri
nojaa hm jaa
ilmselt ilmselt
linn lidus me kõrval
pööras end siia-sinna ning aeg-ajalt perutas
nägin jääklaasi kohal kuidas isa longus õlgkübar ujus apteegist püha kolmainu
kujuni ja tagasi
vana oli kunagi lootnud et saan 21-aastaselt érsekújvári koguduse diakoniks
aga täpselt kümne aasta eest sõin härra sporni lukksepakojas suitsu
vana sattus siis veel harva koju
hiljem jõi ta sisse ka mu kauniks unistatud tuleviku ja kuses õllega välja
armus ühte vanasse koristajasse
ta juuksed langesid välja ja ta sõbrustas ainult mustlastega
25. aprill 1909
asusime puuskulptoriga jalgsi teele Pariisi
väikelinn istus lombis ja tõmbas lõõtsa
võtan su seljast oma tiivad oo Püha Kristoforus sinust ei saa iial oma isa
poega
üks purjus mees nuttis krokodillipisaraid nõjatudes vastu Kuldse Lõvi
võõrastemaja seina
tundsin et kõik on läbi
minust jooksis läbi punane rööpapaar ja tornides helisesid kellad
tuvid kukerpallitasid katuste kohal
õigemini galopeerisid päikesevankril
frantsiskaanlaste uus kell peaaegu et laulis
kes kavatseb magama minna poleerigu pliivardad
tunnid kummitavad meid valgetel lambakoertel
tundsin et kõik on läbi
kõrtsmikud ning pudukaupmehed sulgesid ärid
sõbrake mine tagasi oma lapsukeste juurde
rattad ei pööranud tagasi
inimene hülgab varsahambad ja vaatab eimiskisse kus elu lööb hambad oma
sabasse
eimiskisse
oo džiramari
Oo lebli
oo BUm BUmm
laev aga õõtsus meiega edasi nagu rase naine ja keegi tõmbas me selgade taga
kokku kulissid
see oli mu elu esimene läbilõigatud päev
mus lõõmasid tõrvikud ja põhjatused
papagallum
oo fumigo
papagallum
kallastel kiresid vasklinnud kahekümnestes gruppides
puudel kiikusid poodud ja nemadki kiresid
vahel harva vaatasid veepõhjast meie poole sünged kehad
kuid meie olime 21-aastased
puuskulptoril tungisid lõuast välja koletud roosakad karvad
muidu aga elasime hästi
kui vaid meie kõhtude diagonaal
pingutasime küll kruvisid aga härjad seadsid end ikka ja jälle läbi tüügaste
teele
ja vahel nõudis juba ränka vaeva et kraapida pilgud maha tüdrukute säärtelt
neil hetkil rõkatasid minus taldrikud
Viinis magasime 3 päeva tänaval
seejärel keerasime end lõplikult iseendast välja
mis on siis tsiviliseerumine
inimene võiab end vaapa ja hakkab jälestama täisid
mis on siis sugulusside
inimene pikendab nabanööri ilmetu siidpaelaga
mis on siis jumalakartus
inimene hakkab kartma et ei peaks kartma
naelutasime maanteed taldade külge ja päike tuli meiega maailmaruumis kuldsetel
miilijalgadel
uskuge elevant pole suurem kui kirp
punane pole valgest punasem
ja kui me siis ikkagi läksime
edasi kamaralogos kui teeksimegi rehnuti tõmbaksime ikkagi lühema kõrre
ja siis avanesid meie silmad
ja me muutusime sügavaks kui kaevanduspiirkonna mustad kaevud
ja me läksime ja läksime
13 inglit läksid me ees
niisamuti jalgsi
ja laulsid meile me noorusest
meist olid saanud juba tüüpilised rändurid hästikasvatatud kirpudega kaenla
all
armastasime kraavi kukkunud puuvilju
hapupiima
ja juudi koguduste kassasid
ning siitsealt tuli meile vastu vendi
maailma igat sorti keelte ja imeliste telliskivikarva nägudega
kõigil oma eriline lõhn man
ja mõnda olid lihvinud kilomeetrid ja mõnel oli suu veel ema rinnast piimane
teed lebasid me jalge all valgete sulgtekkidena
telegraaftraadid tõmbusid kortsu ja kirjutasid taevasse kabalaid
õhtul nägime kuidas naiste jalge vahel avanesid õied
kuid meie olime taimetoitlased ja vihkasime naisi
ja vedasime end läbi Passau
Aacheni
Antwerpeni
puuskulptor jäi kõhnaks nagu pilbas ja ta habe tõmbus üleni punaseks
mul hakkasid peas kasvama värsid ja hadžura metsad
rotid ujusid meie silme all kaks korda üle valgusjõgede
suurtel parvedel mis ehitud püksinööbi ja linnumunadega
postijaamades ootasid mind kallima kirjad
aga mina teadsin et ööd on kõige täitanumad
seega töötasin öösiti luuletuste kallal mis tärkasid mu peast nagu kuldvillaga
lambad
pole kahtlustki et need on kõige abitumad loomad
ent kui jalad kõrva taha seada
langevad katted ehmunult alla
see on me elu
tolliametnikud löövad igas peatuses meie südamesse templi
meie aga ujume edasi koidu poole
kahtlemata oleks targem kui kõik kaupleksid lagritsa või tärklisega
jagage see maailm milles elate
meil on lihtne me läheme 50 kilomeetrit päevas sellest välja
üle mäeselgade läbi tunnelite ja vaiksete saksa metsade
tunneme põldudel värske sõnniku lehka
mäed pööravad end vahel ringi ja puud värisevad tuules
üldiselt võttes on puud rasedad tüdrukud
kuid kui paremini vaadata on ka piirikivid rasedad tüdrukud
räägivad vaikselt üksteisega ja ütlevad:
kui ta läheb siis tapan end ära
eile palistasin terve päeva mähkmeid kuldse niidiga
ristin ta inglikeseks ja riputan teemantmureli kõrva
või siis ütlevad lihtsalt:
kõik mehed on lombakad koerad
mäed kummarduvad juba täiesti meie kohale
hiigelsuur madu aga neelab kõhklusteta alla päikese
lõpuks saab minust ikkagi luuletaja
peab ainult kõristid korralikult üles keerama enamik hädasid tuleneb siiski
preili anna tuulepäisusest
eile saatsin koju kaks värssi ajakirjale rippumatu ungari
ja taas langesime tagasi stuttgarti
istusime kerjuste lauas sõime moosipirukaid
ja ülalt aampalgilt valgustas meid ühe steieri talumehe süda
süüdanud PÄÄSTEARMEE missat
flöödid ja klarnetid kriiskasid tähtede all
nägime kuidas kollased klaasikakud kummardusid noorte emade kohale
oh jumala tall kes maailma patud ära kannad
puuskulptoris hakkas taas tärkama poolkristus ja ta tahtis iga hinna eest kõnet
pidada
pea lõuad karjus steieri talunik
surudes südame otse meie nina alla
näete seda on torganud 7 roostes pistoda
vennaksed need on mu armsama 7 petmist
näete seda rohelist serva siin paremal küljel?
vennaksed selle jättis siia mu peremehe viimane hammustus
olen 26-aastane ja mu elu on olnud puhas nagu hommikune kaste
talviti luudasin terve päeva majaesist suviti koristasin lopsakat vilja
oh jah kuid inimese saatus on nagu
kõigil olid silmad pärani ja seinte taga nägime kuidas maailm keeras ringi oma
kuue
budapest – pariis – berliin – kamtšatka – peterburi
puuskulptor oli juba purjus ja ta silmist voolas kurbust nagu rentslist
karjed hoidsid pigem nurkade poole et kustutada seal oma tahid
vanduge et usute nüüdsest ainult puhaste aluspükste nööri võluvõimu
laususin mina täiesti ootamatult
ja nägin kuidas mu hääl naaberõuest meie poole tuli
ma olen luuletaja
seega tean ainult
laternad põlevad sellepärast nii hästi et on kahekordselt turatamo
ja täis petrooleumi
mu meel oli kohutavalt mõru oleksin tahtnud anda midagigi neile vaestele
inimestele
kuid tähed olid vahipostidelt juba jalga lasknud
13 inglit magavad ilmselt praegu avatud sui ärklikorruse trepil
lutikad marsivad seintelt alla punastes vägedes
soolake sisse oma ninaotsad
ennäe kui lühike on elu
aga meist saavad ikkagi ainult kõutsid pariisi tulemüüridel
maga lapsuke maga
inimene uinub
ainult nii saavad vertikaalidest horisontaalid
ja vastupidi
tindilapsed on taevast välja astunud
tulge minuga läbi aia
jõe teisel kaldal äiutab Maarja oma poega
sulgege aru kohal riivid
mu mälestused fosforestseerisid põrandal kollastes loikudes
nurkades avanesid seljakotid ja hakkasid meeletult haukuma
nagu Maarja oma poega
äiutasin süles kogu aeda
ja alla
ennäe jooksupoisid tulid käes 1½ marka
ohked klaasistuvad
õied õitsevad
oo ka sina oled siin
mina ja sina
mina
sinul
seo vaid põlved minu ümber
naisuke
hõbedane salamander
papagoi
mu elu husaarisõlm
viljapuu
maharebitud täht
oo jaa oo jaa
keerake pudelikorke
tunnid olid tähtede puuridest välja astunud
ja elevandid pikkade korkninadega pöördunud itta
esimene hääl mida kuulsin oli grammofoni karje perifeeriast
puuskulptor ei suutnud sel hommikul üles tõusta
hakkan kõngema ütles ta hakkan kõngema
kerjusekuninganna hoidis ta pea kohal tohutut nõudepesupali
kellast ilmus luupäine kägu ja kummardas alandlikult
hakkan kõngema nuttis puuskulptor hakkan kõngema
ja kõik nägid surma
nägid kuidas surm läks kaks korda läbi toa
aga milleks minna mu vend
milleks?
sa pole veel karjagi nurmedelt koju ajanud
issand jumal lampe oma kollastes juustes
ja maodki alles magavad su silmis
oo ära hooli jõledast kohvikannust ta hammustas teenijatüdrukut nabast
ja nüüd on mõlemad käima peal
hakkan kõngema karjus puuskulptor hakkan kõngema
ja majad kummardusid aeglases taktis kiriku poole
üks kimmel varss surus pea veel aknast sisse
ja hirnus
kes ostaks mu palitu ütlesin minagi
5 krooni nii vähe pakutegi 5 krooni
ent teed hakkasid äkitselt mägedest alla jooksma
seega tuleb minna
siiski minna
rohkem ma vaest puuskulptorit ei näinud
kuigi olime olnud väga head sõbrad ja õhtuti oli ta habe mu silme ees
leegitsenud nagu kibuvitsapõõsas
2 nädalat rändasin üksi
olin kurb nagu vana eesel ja pesin iga lombi juures pead
tahtsin pesta peast kõik mälestused mis olid sinna hirmsal kombel settinud
ja lehvitasid kallaste poole musti lippe
et missuguste kallaste poole seda ma ei tea
tundsin et olen mässav jõgi ja mul on kaldad
ja kallastel on kuivanud palmid ja rohelised konnad
sest olin siis juba parandamatult luuletaja
vahetasime kallimaga korrapäraselt kirju
ja teadsin et peaksin vaid rinna lõhki rebima ja südamest hakkaks voolama puhast
kulda
kui vaid need belgia talupojad ei oleks nii räpased
need šovinistlikud loomad ei tea veel üldse kuhu maailm tüürib
asjata seisan nende ees
keegi neist ei näe mu laubal tähte
olin nagu 7 orbu
ent ometi jooksid kõverjooned just siin minu sees kokku
siin sattusin kokku szittyaga kes oli tulnud zürichist ja pidi minema tšiilisse
usurajajaks
ma tõesti uskusin et temast võib veel asja saada
ta kõrvad olid erakordselt räpased
lamasime antwerpeni kaubakail ja tema pidas puuvillakoormatele ja
heeringatünnidele kõnet
kaaskodanikud laulis ta kaaskodanikud
kodujänesed on kõige viljakamad kanad ja veskid smugeldavad vilja sisse
rotihambaid
kuid see-eest nad ka jahvatavad ja üldsegi mitte niisama
mida te saamatud kardate
mu sõnad leegitsesid juba õitena aasadel
kärvaku kõik kes peavad seisakuid vajalikuks
hommikul asume teele päikese suunas issanda kõrtsi poole
mu vaeses arus avanesid liiliad
nojah hommikul asume teele issanda kõrtsi poole
seal joome õlgkatusega kuuris kristuse pisaraid ja ploomiviina
oh aga iga hea inimese saatusse langeb vähemalt üks krokodill
ja tema kes oli saabunud zürichi herbergist ja pidi minema tšiilisse
usurajajaks
sai sel ööl rivoli tänava madrusebordellis tripperi
kaarditornid kukkusid hääletult kokku
meie ümber kerkisid loomaaialikud tarad
karjusin veel 21 korda taeva poole:
latabagomar
oo talatta
latabagomar ja fnf
plaadid lihtsalt pöörlesid lakkamatult
meistrite mustad käed tuleks maha saagida
puusepad eemaldavad kõik kühmud
lukksepad ei mõista veel lukkusid sulgeda
ja ühel heal päeval kukub meie puur sellepärast kokku
näete Izabellagi on kaotanud kinda
oh kes siis hooliks meist õnnetutest kolmesilmsetest
linnud lendasid lõgisedes üle majade teiste maastike poole
szittya unustas uue usu võtme riidehoidu
ja töinas seda esimesel päeval taga nagu laps
seejärel määris ta kõrvu vaseliiniga ja me asusime teele brüsseli poole nagu
paljaks riisutud
olime loobunud kõigest ja teadsime et üksnes aeg võib meid mõista
ta ei heida meid eales endast välja
õhtul istusime juba maison du peuple’i pikkade laudade taga
ja tõmbasime head belgia tubakat
nägime kuidas vandervelde läks läbi saali sotsialistide kontorisse
teised kuulsad juhid aga istusid kassa ees ja mängisid uute prantsuse
kaartidega
siin tohutus reservuaaris oli koos maailma inimhautis
revolutsiooniga kihlatud sinisilmsed venelased
nafta järele haisevad hollandlased
preislased
kõhetud mägilased
sorakil vuntsidega ungarlased
garibaldi pateetilised sugulased
ja kõik teised keda oli pekstud või kellele polnud kodus piisavalt leivapoolist
jagunud
mõne õlgadel valvasid New Yorgi pilvelõhkujad
teiste silmist murdis punav viha endale küünarnukkidega teed
vaadake vaksalist pulbitsevad välja maailma suurimad tungid
tormid mühavad
telefonitraadid kriiskavad moskva südamest
seltsimees neiu istuge klaveri taha
ettekandjad jooksevad kohvitassidega meist üle
proletaarlased kogunevad kinode ette
üks ühisusetegelane jagab pileteid kümnestes pakkides
koerad lippavad üles mõranenud hammastega müüridele ja laulavad nagu
vanamutid
keegi ütles maha oligarhia
ning äkitsi:
rooma
pariis
tbilisi
stockholm
samarkand
ja ruhrimaa kaevandused
kas kuulete müncheni raekoja kellakesi?
frenzes magavad tuvid apostlite õlgadel
kõik teadsid issanda tund ei saa enam kaugel olla
fanaatikute nahk on tundlikum kui seismograaf
ja me kõik sügasime end
seltsimees neiu istuge klaveri taha
üles
üles
oh kui vaid saaksin siia ühendada kallima teemantsilmad
salamandrid olid keskmise lambi ümbert minema purjetanud
szittya magas juba punastes loikudes
ja oli nüüd kaunis nagu noor buldog
mille kõige võrra võiks inimene ühe tunni jooksul rikastuda
kui ta oleks sama tark kui näiteks fotoaparaat
aga inimese katik on kogu aeg suletud ja maailmad lipsavad märkamatult üle ta
naha
keskööl läksime petit passage’i vene koosolekule
kõneles üks blond tovarištš ise veel täiesti lapsuke
ta suust puhkesid leegid ja ta käed lendasid nagu punased tuvid
jah me oleme dostojevski sortside soost
oleme hammustanud enda sees otsast sentimentalismi seitsmenda pea
ja tahame kõik maha lammutada
oo Venemaa sa neetud maa
kes teine võiks näha su saamatut kannatust kui mitte su tähega märgitud
pojad
euroopa sülgab meie sisemisele aasialasele
ent ometi vaid meie läheme mäest ülespoole
ei mingit kahtlust astrahani pagaritüdruk või peterburi libu
sünnitab ükspäev uue inimesepoja
venemaa on rase revolutsiooni punasest kevadest
ent vene steppides ei saa veel puhkeda õied
venemaa on ikka veel nagu harimata põld
aidake meid siis
vennad
euroopa meie moodi õnnetud pojad
aidake aidake!
ja me nägime kuidas ta pea vanakese mütsi all süttis
me kõik istusime ta peopesal
hurraa Venemaa! elagu! živjo! hurraa!
mu seljalt langes siis üks küür
akendel avanesid jäälilled
ja szittya kellest hiljem sai agent-provokaator ja politseinuhk
suudles venelase palitukraed
olen puhas kui laps
ütles ta – kui mul poleks tripperit läheksin tsarskoje selosse tsaari tapma
sel ööl ei joonud me puskarit
pesime jalgu ega mõelnud armastusele
üks ungari trükkal kes sai hiljem 12 aastat mässu õhutamise eest ennustas
toatüdruku kaartidega tulevikku
ja meie laulsime tasa ning see kandus kaugele
lõpuks no lõpuks ometi
on saabunud aeg ja me oleme täielikud nagu poogitud puud
uskusime et meie peade kohale kogunevad märtslaste kuldsed lipud
luiged istusid üleval kiikedel ja naersid kahel häälel
tahtsin édouard’i platsil pakkuda end vaeste lauale
ent aoajal tulid meile järele belgia sandarmid päev alles koitis
pissiva poisi kuju ees ei seisnud veel baedekeridega võõramaalasi
räpased tänavad arvasid veel et lebavad tõepoolest pariisis
raekoja kuldsed dekoorid naersid meie üle
ja meie läksime raudus käsi voogavas sinas
alla järskudest treppidest
kartulipraadijate raudsete ahjude eest läbi
läbi kõrtside pesuvee
ja kalaäride varahommikuse leha
vaesed rändurid kelle korravalvurid olid ühte karja ajanud ja kelles nüüd pidi
surema jumal
kohtusime rue mouffetard’i litsidega
olin õnnelik
olin ülimalt rõõmus et nad olid koidikul nii ilusad
längu valgendatud tuules seisid nende krunnid längus
päike piilus neid tulemüüridelt teemantloori tagant
olime terve öö valvanud nagu pühakud
ja nüüd tilkus mul sülg nende sigarettide järele
oh kui ma saaksin vaid selga sügada halises szittya kes oli
veel hiljuti pidanud minema tšiilisse messiaks
keegi lehvitas palkonilt valget voodilina
mõtlesime blondile lapsvenelasele kes elas leekidest nagu
marinetti futuristlik jumal
ja armastas venemaad rohkem kui poeg oma ema
nüüd visatakse ta üle belgia piiri ja ühel sinisel hommikul puuakse kremli ees
üles
aidake meid siis
vennad
euroopa meie moodi õnnetud pojad
aidake! aidake!
mina olen kõigest lihtne luuletaja ainult mu häälel on tera
ah mis sellest kui tumaromi nõid pabermõõgaga läbi torgatakse
istusime 12 päeva väljasaadetavate türmis mis haises hiirte järele
olime 105-kesi ühes saalis
päeval ja ööl
ööl ja päeval
öösel mõtlesime maanteedele ja tapsime lutikaid
hommikul saime sooja vett päeval külma putru ja terve päeva pidime valjul häälel
lugema mõistetamatuid belgia palveid habemega valvuri saatel kes istus üleval
kõrgel poodiumil
seejärel veeti meid tumerohelistes kaubavagunites prantsuse piirile
oh jumal aga ikkagi!
issand jumal
saabub pariis
kellest olin kuulnud laulvaid imesid
ja keda ma veel ei tundnud
teadsin et prantsuse vapil on punane kukk
teadsin et prantsuse pinda on rohkelt õnnistatud tüdrukute ja kunstiga
zola maamehed ujusid aoajal hõbehallidel kitarridel
seine kandis nende sinkjad kehad rohuasemele
szittya rääkis dunajecist ungari koolmeistrist
kes on nüüd chat noiris viiulivirtuoos
tal on 9 armukest 9 närvilist prantsuse tüdrukut kes olid saksa-prantsuse sõjas
lahinguratsud
vaatasin oma märkmeid: olin seni näinud 3004 kristuse pilti
linnupesadest olin leidnud 9 sorti mune
liége’i lähedal olin ära ajanud 2 lehma
järelikult
olin pariisist 300 kilomeetri kaugusel
ja papagoid käisid karkudega meie pea kohal
OO PARIIS!
PARIIS!
endre ady nägi sind alasti ja su veriste varemete kohal on
sündinud guillaume apollinaire simultanistlik poeet
tundsime selgelt et lõhname nagu palverändurid
ja me läksime 60–70 kilomeetrit päevas
läksime raudtorni varju poole
ostke ära meie vesivillid ütlesime inimestele
ostke ära meie heades kätes hoitud vesivillid
kui te neid peenikese nõelaga torkate ei tunnegi te kõrvetavat valu
prantslased on ikka täiesti nagu belglased
baierimaal elavad kõige inimlikumad tainapead
see tuleb vist heast linnaseõlust
aga võib ka olla et kristlik flosoofa on neis tõepoolest pitserivahale
istunud
kandsime oma pundunud pisarakotikesi alatasa kaelas
nagu raskeid soolaseid lehmakelli
me ei leidnud mitu päeva kuskilt peavarju
oh miks küll emad meid üldse sünnitasid kui ei osanud meile otsekohe ka kodasid
selga muneda?
üks vangivalvur kes oli muuseas ka kingsepp
pani meid 12 tunniks õlgedele
kollastest kõrtest rändasid meie poole täid varustatud odade pihtide ja tõeliste
vene piikidega
ent see ei tähendanud mitte midagi
meie magasime flöödiviisi saatel kaugetel kuukiikedel
keegi laulis lakkamatult meie pea kohal:
TE OLETE MU KAKS NIMETISSÕRME
ja hommikul jõime kingsepaproua undruku ümber musta kohvi
ta ütles et mul on väga ilusad juuksed
ja lähemalt vaadates olen ma nagu üks igori-nimeline poiss
kes oli end 20 aasta eest tema pärast seine’i uputanud
must kohv tekitas meile preesterliku kõhuvalu ja ma lubasin naisele
et saadan talle pariisist postkaardi
millel on ristatud käed ning kudrutav tuvi
PARIIS OO PARIIS kui palju kenasid inimesi on siin endalt elu
võtnud ja kes teab miks
ja tema hääl ei jätnud mind enam maha
see nuttis piirivalvurite viledes
ja naeris pariisi elektrisireenides
naera aga naera sa vana eesel
kas sa ei näe siis et istud elu kuldpesas
nüüd kiigutab meid PARIIS ütles szittya unustades täielikult oma tripperi
olen ükskord juba lüpsnud siin tähtedest ingliverd
sellega võrreldes oli mu ema piim soodavesi
sõbrake nõelu endale tiivad selga
homme läheme GRIZETTE’i poole
homme sööme boulevard des italiens’il austreid ja vaatame elektrilinde
homme hüppame läbi tuileries’st
ja tähebaarist
nojaa
jaa
olin väga kurb ja tundsin kuidas mu haigetel jalgadel kasvasid küüned
oh ei
ei
imed jõuavad minuni habemes ja krohvimata
2 x 2 = 4
kõikjal puhkevad kibuvitsad
aga moodsate hobuste hambad on rauast
ja pole kindel et see kes hommikul välja läheb õhtuks ka koju tagasi jõuab
kõige õnnelikumad on need kelle nahk on ümberkeeratav
sest kes küll saaks ennast väljastpoolt vaadata
see mille me püstitame on püstitatud
aga see mille me püstitame ei tähenda mitte midagi
jõed on valmis purunema tükkideks kui tahavad kiirustada
härrad ei oska astuda kahe jalaga korraga nagu varblased
teame et naised jätavad oma mehed
ahvid nägid härra goldmanni peeglitest oma selgasid ja on nüüd ülimalt
õnnelikud
kui ma ehk oskaksin maletada
aga mina ei mõista korralikult õieti midagi
vaateakende karussellidel istuvad tapetud sigade kintsud
ma nägin pariisi ega näinud mitte midagi
kallim ootas mind raskejalgselt angyalföldi raudteejaamas
ema pea oli vaesusest päris sidruniks muutunud
tahtsin nende ees naerda aga häbenesin koledal kombel et mul olid aluspükste
asemel jalas teised püksid
üks on kindel luuletaja kas ehitab endale midagi oma tahtmiste järgi
või võib julgelt minna konisid korjama
või
või
linnud on neelanud hääle alla
puud aga laulavad edasi
see on juba vanaduse märk
kuid ei tähenda mitte midagi
mina olen LAJOS KASSÁK
ja üle me peade lendab nikkelsamovar.